Lolita Pluma

 

Lolita Pluma (kodanikunimega Mar¡a Dolores Rivero Hernández) oli Las Palmase erakordne karakter 20 sajandil.

Lolita Pluma oli Santa Catalina pargis hästi tuntud oma ekstravagantse riietuse ja meigi tõttu ning teda ümbritsesid pargi kassid, keda ta toitis. Ta müüs seal turistidele paberlilli, nätsu ja postkaarte Ning nimetati 1984. aastal Santa Catalina pargi kuningannaks.

Praegu meenutab Lolita Pluma skulptuur (1998) Plaza Santa Catalina vabaduse sümbolit, turismi ja kunstnike muusat, loomade kaitsjat. Ta maeti San Lázaro de Las Palmase kalmistule.

Las Palmas de Gran Canaria linnavolikogu paigaldas selle skulptuuri ette selgitava tahvli, mis kirjeldab selle populaarse tegelase päritolu kahes keeles, inglise ja hispaania keeles. Legend on kirjas: Armas populaarne tegelane, keda kõik armastavad. Oma boheemiaga oli ta vabaduse sümbol, turismi ja kunstnike muusa, loomade kaitsja, 1984. aastal nimetati ta Santa Catalina pargi kuningannaks.

María Dolores Rivero Hernándezi, keda hellitavalt kutsutakse "Lolita Plumaks", ei olnud "lihtne tänavategelane", vaid midagi enamat, ta oli daam, keda terve linn väga armastas. Lolita, nagu perekond ja sõbrad teda hellitavalt kutsusid, oleks olnud väga levinud tegelane mujal maailmas, kuid kummalisel kombel sai temast Las Palmas de Gran Canarias populaarne iidol. Dolores sündis 4. märtsil 1904, samal aastal liitusid maailmaga näitleja Gary Grant, muusik Glenn Miller, sõdur ja Hispaania valitsuse president Luis Carrero Blanco, näitleja Joan Crawford, näitleja ja Mehhiko režissöör Emilio Fernández, laulja Bing Crosby, maalikunstnik, disainer, kirjanik ja filmitegija Salvador Dalí, kirjanik Pablo Neruda, ärimees René Lacoste, poliitik Deng Xiaoping, kirjanik Graham Green jne. paljud teised kuulsad kunsti- ja poliitikategelased. Neil kõigil hea elu peale meie "Lolita Pluma"

Selle naise lapsepõlvest teatakse väga vähe. Vanaema viis teda tihti jalutama Santa Catalina parki, millest sai hiljem Lolita peamine ajaveetmise koht.

Lolita abiellus noorelt, kuid see abielu purunes. Arvatakse, et selle tagajärjel tekkisid tal psüühilised probleemid.

Meenutades ehk parki, kus ta vanaemaga tihti jalutamas käis, hakkas ta seal turistidele müüma paberlilli, postkaarte ja närimiskummi.

Tema kooliks saigi tänav ning ta õppis ära tänavakeele. Keegi ei julgenud talle midagi sellist öelda, mis teda häiriks, kartes tema solvavat ja rikast tänavakeelset vastust. Ümbruse kassid jumaldasid teda, sest ta toitis ja kohtles neid suure armastuse ning hellusega. Lolita riietus ja meik olid väga kirkad.

Peaaegu igapäevaselt pargis liikudes saavutas ta kiiresti inimeste lugupidamise, muutudes ise peagi omaette vaatamisväärsuseks.

Teda ümbritses täielik salapära. Kui sellel ajastul käidi väga laitmatult riides, oli Lolita just vastupidine – riietudes ekstravagantselt, juuksed olid täis värvilisi paelu, meigiks kasutas ta erinevaid värve, põsed ja huuled olid alati punased, silmad pikkade triipudega. Kuigi tal puudusid hambad, ei vähendanud see tema naeratuse sära.

Tema inimlikkus sai eriliseks tunnuseks Franco tsensuuri ja repressioonide ajastul. Lolita oli ilma enda teadmata vabaduse sümboliks saanud. Tema väljanägemine ja väljendus oli segu vabadusest, dekadentsist ja inimlikkusest. Ta elas üle aja, mil oli võimatu teistest erineda, rikkudes sellega igasuguseid ajale omaseid esteetilisi reegleid.

1950 aastate turismibuumi ajal kõndis ta iga päev Catalina pargis ja müüs nätsu ning lasi ennast turistidel pildistada. Ka turistid soovisid temaga pilti ning sellega läks tema kuulsus üle maailma.

Lolita Plum oli tänava kuninganna, kes valitses 50-ndate lõpus Santa Catalina pargis. Pelae tema surma 21 veebruaril 1987 jäi park nagu tühjaks, kadus sellest pargist rõõm ja elu.