Firgas - Gran Canaria väikelinn

 Firgas

Firgas kesklinnas on väga soovitav jalutada. Leiate nii värvilise tänava kui ka veejugadega tänava. Mõlemad on vaatamist väärt. Veega tänava ääres on ilusad värvilised pingid, kus saab istuda ja nautida vaikset veesulinat.

Tasub ka linnakeses käia nautimas mõnes söögikohas head maitsvat toitu. Kuna see linnake ei ole väga turiste täis, siis on kindlasti seda enam maitseelamus - toidud on tehtud just kohalikele mõeldes.

Matkarada San Pedrost Agaeteni

 Matkarada San Pedrost Agaeteni

Matka alguspunkt: San Pedro

Matka lõpp-punkt: Agaete või Puerto de Las Nievas

Matka pikkus: 8,3 km

Matka kestvus: 4 tundi

Matka raskustase: keskmine

San Pedrosse saad sa mitmel moel, kas bussiga või autoga.

Kui bussist väljute, pöörake kohe paremale ookeani poole, seejärel laskuge trepist alla küla keskuse poole. Möödute kirikust ja teisest bussipeatusest, järgige viitasid Tamabada ja Berbique. Peale silla ületamist on veel üks teeviitade komplekt. Kõndige mööda sillutatud Camino de los Romero teed ja jõuate kohviistanduse juurde. Kui soovite, võite sisse astuda.

Peale kohviistandust jätkake sillutatud teed mööda üles ja jõuate matkaraja algusesse, mis on viitadega tähistatud.

Kui tulete autoga, peate parkima küla keskusesse. Matkaraja algusesse kahjuks parkida ei ole võimalik.

Järgige viitasid ja olge SL-2 teel. Kohe alguses avanevad lummavad vaated Agaete orule ja valgele San Pedro külale. 

Edasi minnes põldude  ja mandlipuude vahel jõuate Berbique koobasteni. 

Rada muudkui tõuseb ja varsti jõuate raja kõrgeima punktini - Era de Berbique, kus asub suur munakivisillutisega ring. Sellest punktist näete ookeani ja saare looderannikut. Siin asub ka mitme matkaraja ristumispaik: S-90 (Tamadaba/Artenara), SL-2 (Sand Pedro) ja meie rada Agaete.

Järgige Agaete silti. Tasane rada läbib nõlvad ja viib terrasspõldudele, kus vilja koristati kuni 18. sajandi lõpuni.

Turvaline, kuid kitsas rada viib musta vulkaanilise settemäe juurde – kahe sügavalt raiutud kuristiku vahele. Rada hakkab minema allamäge. Vasakul näete Roque Faneque'i kaljusid. Sinust paremal on näha Agaete ja Puerto de las Nieves.

Teie rada ristub üsna pea suure musta rajaga. Pöörake paremale ja järgigr rajatähiseid. 

Järgmisel radade ristmikul on teil kaks võimalust - kas keerate Agaete või Puerto de Las Nievesi poole. Viimane rada ei ole märgistatud, kuid peaks olema hõlpsasti jälgitav.

Kui valite tee sadamakülasse, olge ettevaatlikud tee ületamisel. Nimelt see rada ristub GC-200 autoteega. 

Nii Agaetest kui ka Puerto de las Nievesest on täpsemalt võimalik lugeda eraldi postitustest.

Matkarajad

 Matkarajad

Siin toon välja mõned matkarajad, kus oleks huvitav matkata.

Enamus matkaradade kohta hakkan kirjutama ka eraldi postitust - kuidas sinna pääseda, mis seal näha oleks ja kui raske see ettevõtmine tuleb.

1. Matkarada San Pedrost Agaeteni

Lühike ajalugu

 Lühike ajalugu

Kanaari saarte nimetuse tekkimise osas on kaks teooriat.

Esimene teooria kinnitab, et saartel oli palju koeri (canis) ning selle alusel nimetati need koerte saarteks - Kanaaride saared.

Teine teooria väidab, et saared on nimetuse saanud Põhja-Aafrika hõimult (ladina keeles canarii). 

Saarte elanike elu muutus täielikult peale vallutusi. Sellepärast alati mainitakse saarte kombeid ja traditsioone enne ning pärast vallutamist Hispaanlaste poolt.

Arvatakse, et saarte esimesed asukad saabusid Põhja-Aafrikas 5-1 sajandil eKr. teada ei ole, kuidas nad saartele saabusid, kas nad olid ise meresõitjad või toodi nad siia teiste poolt nagu roomlased või foiniiklased.

Vallutajad leidsid saartele saabudes eest üsna hästiorganiseeritud ühiskonna. Põlisrahvaste sotisaalset taset võis määrata soengu, habeme, riietuse ja relvade abil.

Kõigil saartel oli sarnane valitsemisvorm - pealiku otsused olid kõigile kohustuslikud. Tamaranis ehk Canarias (Gran Canaria) oli pealik Guanarteme, Tenerifel aga kutsuti pealikku Mencey. Lisaks haldas iga tsooni aadlik, kes tegutses valitseva pealiku eestkoste all.

Teine saartele iseloomulik tunnus oli territoriaalne jaotus kantoniteks ehk aadlike juhitud aladeks. Enne vallutusi olid saared jaotatud järgmiselt:

Gran Canarial (10): Gáldar, Telde, Agüimes (või Araginez), Tejeda, Aquexata, Agaete, Tamaraceite, Artebirgo, Artiacar ja Arucas.

Tenerifel (9): Anaga, Taoro, Tegueste, Tacoronte, Icode, Daute, Adeje, Abona ja Güimar.

La Palmal (12): Tihuya, Tamanca, Ahenguareme, Tigalate, Tedote, Tenagua, Adeyahamen, Tigaragre, Tagalguen, Tixarafe ja Aceró.

La Gomeras (4): Agana, Orone, Hipalan ja Mulagua.

Fuerteventuras (2): Guise ja Ayose.

Lanzarotel (1) valitses vallutamise ajal kogu saart üks pealik Guadarfia; samamoodi El Hierros (1), mille pealik oli Armiche.

Lisaks oli saartel veel palju ühist. Näiteks kõikide saarte aborigeenid uskusid ja kummardasid kõrgeimat jumalat, kellele nad annetasid et saada kaitset ja head saaki. Saartel praktiseeriti laialdaselt mumifitseerimist. Aasta algas juunikuus, sest sel ajal kogutiu saaki ning selle raames peeti suuri pidustusi.

Õigust mõisteti tavaliselt saare kõrgematel kohtadel. Kohtupidamiseks olid loodud ringikujulised platsid. Hea ülevaate nii õigusemõistmisest kui ka muudest traditsioonidest aborigeenide ajastul saab Mundo Aborigeni muuseumis.

Gran Canaria

Gran Canaria (aborigeenide ajal oli saare nimetus Tamaran) oli jagatud 10 eraldi kantoniks. Sisemiste vastuolude tõttu jäi nendest 10 lõpuks järgi kaks suurt valdust -  Algaldar ja Telde .Agaldari eesotsas oli Gaunache Semidan ja Teldet juhtis Bentagache. Pärast nende surma haldusjaotus muutus ja tervet saart juhtis Thenesor Semidan, Guanche vennapoeg. Seaduslik pärija oli küll tema tütar Arminda, kuid ta oli sel ajal ainult 8 aastane.

Guanchel ja Bentagachel oli õigus kokku kutsuda koosolekuid ja neid juhatada, osalesid õigusmõistmises ja haldasid kogu oma valduse majandust. Juhtimises aitasid neid 6 sõjakaptenit, kelle kohus oli ka juhte nõustada. 

Lisaks oli saarel usujuht Faycan. Nende kohustus oli kinnistada religiooni, läbi viia religioosseid rituaale. Lisaks Faycanile oli religioosses kultuuris oluline osa maguadadel. Nemad olid vahendajad jumaliku ja maise vahel.

Aborigeenide elu

Kanaaride majadnus põhines peamiselt põllumajandusel ja karjakasvatusel, kalapüügil ja vähesel määral ka jahipidamisel. Kariloomadest  kasvatati peamiselt kitsi, lambaid ja sigu. AInukesena Gran Canarial oli majandus sedavõrd arenenud, et toitu ladustati ja sellega ka kaubeldi. Loomadelt saadi liha ja piima, millest valmistati ka juustu, samas kui nahkadest, luudest ja kõõlustest valmistasid nad oma riideid ja tööriistu, nagu konksud, nõelad ning samuti kaelakeed jne. Põliselanikud harrastasid rändkarjatamist, st. loomade üleviimine ühest piirkonnast teise karjamaa leidmiseks. Rannikualadel oli väga oluline ka kalapüük. 

Gran Canarial tootis rohkem toiduaineid, sest siin saarel oli palju vett. Sellel saarel voolas kuristikes ja kanjonites rohkem vett kui naabersaartel. Selle abil sai toiduaineid ladustada kaljudesse spetsiaalselt tehtud aitadesse. 

Aborigeenide kiri oli Liibüa-Berberi (Põhja-Aafrika) päritolu, see on dokumenteeritud kõigil saartel. Kanaari aborigeenide kultuuris torkab silma religiooni ja igapäevaeluga seotud esemete suur mitmekesisus, näiteks iidolid. Ebajumalad on religioossed tegelased, tavaliselt inimese või looma kujul, valmistatud peamiselt savist, kuigi esineb ka kivist. Nende hulgast paistab Gran Canarial silma Tara iidol, millel on mehelikud ja naiselikud omadused ning mida peetakse viljakuse sümboliks. See kuju on Kanaari saarte muuseumis ja seda peetakse Kanaari saarte identiteedi ikooniks.

Teised saarte esinduslikud kultuuriilmingud on gravüürid ja koopamaalingud. Graveeringud olid kiviriistadega tehtud sisselõiked või lõiked kaljusse, maalid aga pintslitega või lihtsalt sõrmedega. Graveeringud ilmusid mägedele, kaljudele ja kuristikele, kohtadele, mis tavaliselt tähistasid hõimude või kantonite piire. Gran Canarial paistavad silma geomeetrilised koopamaalingud, näiteks Cueva Pintada de Gáldaril või need, mis kujutavad selliseid figuure nagu Barranco de Balos Agüimeses.

Üks populaarsemaid Kanaari aborigeenide elemente on pintaderas, väikesed savi- või puidutükid, mida leidus peamiselt Gran Canarial. Nende kuju oli väga varieeruv (ruudukujuline, ristkülikukujuline, kolmnurkne, ringikujuline, rombikujuline jne). Neid kasutati keha või nahkade värvimiseks või pealike pitsatite valmistamiseks.

Riietuseks kasutati peamiselt pilliroogu, palmilehti ja loomanahku. Kasuatti ka ehteid, mida valmistati palmilehtedest, merekarpidest ning aborigeenid kasutasid ka kehamaalinguid.

Põlisasukate religioossed tõekspidamised olid tihedalt seotud loodusega ning selle nähtustega. Nad kummardasid päikest (jumal Magec) ja kuud (jumal Achuguayo) ning viisid läbi rituaale, et kutsuda esile vihma (Achaman, taevajumal ja kõrgeim jumal).

Mõningaid reljeefielemente, nagu mäed ja kaljud, peeti pühaks, kuna need olid jumalatele lähemal ja võimaldas nendega kontakti saada, näiteks Roque Bentayga Gran Canarial, Montaña de Tindaya Fuerteventuras, Roque Idafe La Palmas ja Teide mägi aastal Tenerife.

Praktiseeriti mumifitseerimist, mis seisnes sisikonna kehast eemaldamises, pesemises, päikese käes kuivatamises ja säilimist aitavate looduslike ainetega täitmises. Pärast seda mähiti muumia nahkadesse.

Saarte vallutamine

Saarte vallutamisest ja arengust on tulemas lähiajal eraldi täpsem postitus.

Peidetud kohad Gran Canarial

 Guayedra rand

See vaikne rand asub saare läänekaldal. Rannast on väga ilus vaade nii sisemaal olevatele mägedele kui ka Puerto de las Nievas sadamale. Kui tahate nautida lisaks rahulikule rannale ka silmailu, minge sellise ajavaruga, et olete seal päikeseloojangul. Sel ajal on just imeline vaade sadamale. Samas õnnestub teil ehk ka näha sadamsse saabuvat või sealt lahkuvat kiirlaeva.

Rannas enamasti turiste ei käi, vaid kohalikud naudivad seal rannamõnusid ilma suurte rahvahulkadeta.

Kui õnnestub tõusu ajal randa külastada, on ka sealsed looduslikud basseinid vett täis ja saate ka nendes mõnuleda.

Charco de los Espejos

Siin asub väikesel maa-alal üsna mitu suurt looduslikku basseini. Kellele meeldib fotograafia, siis just siit saab vapustava pildi Punta Sardinia tuletornist ning selle peegeldusest basseinidesse. 

Basseinides on ohtralt krabisid. Kui sinna jõuate, siis nad muidugi peidavad ennast. Kuid kui natuke aega olete vaikselt ja liikumatult, hakkavad nad taas oma peidukohtadest välja tulema.

Asub see kaunis koht saare loodetipus.

Ventana de Morro (Morro aken)

Seda on võimalik külastada ainult kogenud mägimatkajal. Sinna jõudmiseks ei ole tasast teed, vaid tuleb kõndida kaljuserval. Vajalikud kindlasti õiged matkajalatsid ja kogemus mäeveerul matkamisel.

Kui aga sinna jõuad, on vaade väga ilus. Näed Roque Nublot ja ilusa ilmaga ka Teidet Tenerifel. 

Kuid veel kord, hinnake enne oma võimeid ja kogemusi ja kui arvate, et suudate - minge. Olete seal keset pilvi.

Asus see iludus vähem kui 100m kaugusel Pico de las Nievese vaatepunktist.

Los Azulejose matkarada

Los Azulejose matkaraja tipus on naturaalne bassein, kus on võimalik ka vees käia. Kui matkarada mööda ülespoole tõusete, siis vaated lähevad aina paremaks ja näete kui värviline see ala tegelikult on. 

Suundudes kose jalamile ja seejärel joa tippu, avaneb suurepärane vaade vikerkaarekividele, mida tuntakse kui "Los Azulejos De Venoguera". Kivimikihid tunduvad oranžid, kollased ja türkiissinised tänu magmale, mis sattus niiskesse keskkonda, mis seejärel muutis ümbritseva piirkonna mineraalset koostist. Tõeliselt vapustav looduslik protsess.

Kui lähete sinna supluse eesmärgil, peaksite ajastama selle talvekuudele. Kuival ajal võib oja ära kuivada ning basseinis ei ole tilkagi vett.

Matka ette võtmiseks ole kindel oma oskustes ja kindlasti on vajalikud korralikud matkajalatsid.

Aldea rand

Kui arvate, et see on taas üks tavaline pisike rand, siis jah, on küll. Kuid sinna randa ja seal olevasse looduslikku basseini pääseb tunneli kaudu. See on omaette rännak. 

Rand on turistidest üsna tühi ning enamuses käivad seal kohalikud.

rand on üsna kiviklibune nagu ka kõik teised rannad, mis ei ole just turistide piirkonnas.

Asub see saare läänerannikul.

Kohale jõuda saad ainult autoga nagu ka teistesse salajastesse paikadesse.

Pisarate org (El Valle de Las Lagrimas)

Sellesse orgu viib nii kitsas tee, et vahepeal tahakski nutma hakata. Tunne on nagu läheks maailma lõppu. See on väga populaarne jalgratturite seas.

Olge valmis autoga sellel teel tagurdama, sest see on tõepoolest kitsas ja mõnes kohas kaks autot üksteisest mööda ei mahu.

Sellesse orgu viib tee numbriga GC-606. See saab alguse La Aldeast, eelmises lõigus olevast rannalinnakesest.

Kuna sõit viib üsna mäe otsa, siis varuge ka soojemaid riideid.

Vaated, mis sealt avanevad, on väga ilusad. Sinna jõudmiseks peab vaeva nägema, kuid see on seda väärt.

GüiGüi rand

Kui tahate randa, kus inimesi ei ole ja kuhu ei pääse autoga ligi, siis see on Güi Güi rand.

Sinna saab paar tundi matkates või kui võtate veetakso. Sinna kindlat veetaksot ei lähe, seega peate selle tellima kellegilt.

Selles rannas ei ole ei maju ega kohvikuid ega ka teisi inimesi. Kui tahate rahulikult aega veeta, ujuda ja päikest võtta, siis tehke see ponnistus ja minge sinna. Rannas on ilus liiv ja ei ole palju kive.

El Bufadero de la Garita

See idakaldal asuv koht on parim oma elu üle järele mõtlemiseks, meditreerimisega tegelemiseks. Parim aeg selle külastamiseks on tõusuvee ajal. Veejugadega kaasneb ka omapärane heli.

Ilus on seal vaadata päikeseloojangut, niisama istuda ja kuulata veekohinat. 

El Bufadero de Tauro

See on veel üks peidetud koht läänekaldal. Kalju sees asuv väike bassein. Sinna minnes peab olema kindel, et tulemas ei ole tõusu, millega võib see minna vett täis ning jääte nagu lõksu.

 Rannad Gran Canarial

Gran Canarial on väga palju randasid nii väikseid kui ka suuri. Nii peidetud kui ka kõigile teada.

On mitmeid nudistidele mõeldud randu või mõnnes rannas teatud osa. Osad lõunas asuvad rannad on ka gayrannad. Eraldi sihtgrupile rannas võivad viibida ka kõik teised. teinekord nudistide rannas võidakse natuke viltu vaadata, kui teil on riided seljas.

Playa del Ingles

Nagu nimetus ütleb asub see rand Playa del Inglesis, Maspalomase linnaosas. Rand on üks suurimaid saarel ning alati täis inimesi. Leidub palju söögikohti ja saab harrastada veesporti.

See rand on nii pikk ja koosneb erinevatest osadest. Saate jalutada mitmeid kilomeetreid ja otsida endale sobiv koht.

Sellesse randa minnes peab arvestama üsna suure tuulega.See puhub seal peaageu kogu aeg. 

Rannas võib toimuda erinevaid üritusi.

Sellest rannast saab edasi minna läbi düünide Maspalomase randa.

Maspalomase renda (Playa de Maspalomas)

Siia randa saab eraldi Maspalomase keskusest või Playa del Inglesist.

Playa del Inglesist tulles läbi düünide peate arvestama, et düünid on looduskaitseala. Seal liikumiseks on loodud eraldatud teed. Sellest kõrvale astudes võite halvimal juhul saada üsna kopsaka trahvi.

Tulles düünide poolt läbite selle ranna mitu osa: nudistid, gayrand, pererand ja viimasena kõikide rand. Ranna pikkus on umbes 1 km.  Rand lõpeb Maspalomase majaka juures. Tuletorn on 55 m kõrgune. Esimest korda pandi tuletorn tööle 1890 aastal ja oli teejuhiuks Euroopa ning Ameerika vahel sõitvatele laevadele. 

Rand on liivane nagu Playa del Ingles, kuid vette minnes leiate seal palju kive. Olge ettevaatlikud. Suurte tuulte korral on rannas palju surfareid.

Melonerase rand (Playa Meloneras)

Melonerase rand asub Maspalomasest mööda rannapromenaadi jalutades. Rannas on ilus hele liiv, kuid vette minnes ootab teid ees kivine üllatus. Olge ettevaatlikud - kivid on libedad.

Rannas on kaubanduskeskus, kus küll enamus pindasid on suletud, kuid on mitmeid söögikohtasid. Keskuses on ka baar, mis asub ranna kohal ja sellest on väga ilus vaade ookeanile.

Playa de San Agustin

Maspalomase linnaosas San Agustin omab omanimelist randa. Ranna läheduses on söögikohti üsna palju. See rand on palju rahulikum kui Playa del Inglesi ja Maspalomase rannad. See 600m pikkune rand on ka lainete poolest palju rahulikum kui eelmised. 

Playa Anfi del Mar

Anfi randa koos Amadoresega peetakse saare ilusamateks. Asub see lõunarannikul, kui Maspalomasest minna Mogani poole.

Ranna teeb eriliseks see, et seal kasvavad palmid. Ka see on põhjus, miks peetakse seda ilusaks rannaks. See ei ole just väga suur, kuid sinna mahub üsna palju inimesi veemõnusid nautima.

Rand on nagu teised suuremad rannad kuldsete liivadega, väheste lainetega ja just lastega peredele hea rannamõnude nautimiseks.

Ranna ääres on väike kaubanduskeskus ning söögikohad.

Playa Puerto de Rico

See rand asub samanimelises imeilusas linnakeses. Loodud on see linn just turistidele - täis baare, restorane ja hotelle. Puerto Ricos on ka oma sadam nagu peaaegu igas ookeaniäärses linnas sellel saarel.

Vesi läheb siin üsna kiiresti sügavaks.

Rand ei ole väga suur, leiate siit üsna palju söögikohti.. Siit väljub ka veetakse mitmesse lähedalasuvasse randa nagu Arguineguin, Puerto de Mogan ja Anfi.

Kuna rannas on jahisadam ja olemas ka lainemurdjad, ei ole selles väga suuri laineid. 

Playa Amadores

Amadorese randa saab ka Puerto Rico rannast jalutades mööda promenaadi. Kellel viitsimist võib käia korraga kahes rannas.

Vesi läheb siin üsna kiiresti sügavaks.

Amadorese rand on kaitstud kahe tammiga, kristalselge vesi ja peaaegu ilma laineteta. 2004 aastal omistati sellele rannale sinilipu sertifikaat, just selle ranna kvaliteetsete teenuste eest. Selles rannas on mugav ka liikumispuudega inimestel vees käia.

Amadorese randa peetakse koos Anfiga üheks ilusamaks sellel saarel. Rannas on üsna palju söögikohti ja väike pood. Rand on üsna suur, nii et sinna mahubv piisavalt inimesi päikest ja vett nautima. 

Puerto de Mogan

Gran Canaria Veneetsiaks kutustavas linnakeses on pisike samanimeline rand. Siin saad nautida nii rannamõnusid kui ka harrastada veesporti.

Vesi läheb üsna kiiresti sügavaks. Kuna rand asub väikeses lahesopis, on see enamasti sooja veega.

Ranna ääres on üsna palju söögikohti.

Las Canteras

Las Canterase rand asub Gran Canaria pealinnas Las Palmases. Seda randa peetakse ka üheks ilusamaks ning paremaks linnarannaks Euroopas. Ranna pikkus on peaaegu 3 kilomeetrit ning seda ääristab kena promenaad. Selle ääres on palju erinevaid söögikohti, poode,  saab kasutada veespordi teenuseid ning niisama rannas päevitada. Rannas on eraldi lastealad, saab snorgeldada isegi surfarid on kohal. Rannas on kohal vetelpääste.

GüiGüi rand

See rand on natuke peidus ja sinna ei saa isegi autoga ligidale. Randa on võimalik jalgsi minna, see teekond kestab umbes 2 tundi. Samuti saab sinna Moganist veetaksoga. Rand on üsna vaikne just tänu sellele, et sinna ei pääse autoga. Vesi on selles kristalselge ja sobib just neile, kes ei soovi rannas suuri rahvahulkasid.

Playa Las Nieves

Asub see rand samanimelises sadamalinnakeses. Rand on kivine ja kui sadamasse tuleb mõni Tenerife laev, siis ka tekib laineid. Selles linnakeses asub ka looduslikke basseine, mis on tehtud vanast soolakaevandusest. Sellest ka nende nimetus Las Salinas. Sinna on Nievese rannast natuke jalutada, kuid see elamus tasub ennast ära.

Kuna pealinna kohalikud armastavad seda väikest sadamalinna, siis turistil on mõtekas minna nii söögi- kui ka rannamõnusid nautima tööpäevadel. Nädalavahetusel ja riiklikel pühadel on see linnake pealinna kohalike täis ja tekivad üsna pikad järjekorrad nii söögi ootamisel kui ka looduslikes basseinides.

Playa Guayedra 

See rand on nudistide paradiis. Rand on tumeda liivaga ja asub väga kaunis kohas. Ääristatud on rand suurte kaljudega, mille tipus on Tamabada, üks paremini säilinud kanaaride männimets.

Rand asub Agaete linna lähedal.

Playa Sardina de Norte

See pealinnas asuv rand on sukeldujate lemmik. Loomulikult käib seal ka teisi, eriti on see populaarne lastega perede seas. Ranna lähedale saab ka autoga sõita.

Playa de Tufia

Telde piirkonnas on üsna palju väikseid randasid. Üks tumeda liivaga rand on Tufia. See on sukeldujate lemmikpaik. Kui lähete rannamõnusid nautima, soovitame seda teha mõõnaga - vastasel korral võib rannaosa olla üsna väike. Samuti on see kohalike lemmik - seega on turistidel soovitatav seda vältida nädalavahetustel ja riiklikel pühadel.

El Agujero

Siin on rannaosa üsna väike, kuid see-eest on suur looduslik bassein. Siia saab kaasa võtta ka lapsi, nende jaoks on eraldi basseinid ja lombid, kus nad saavad muretult veemõnusid nautida.

Kuna tegemist on basseiniga, siis selles ei ole laineid. Basseinis on vesi ka mõõna ajal.

Playa de las Burras

See pisike rand on San Agustini lähedal. Rannas oma pisike baar, millest jooke või tapaseid ostes saad neid rannaliival nautida.

Promenaad ühendab las Burrase randa San Agustini rannaga.

Ainuke puudus on auto parkimiskohtade vähesus.

Playa El Pirata

Kui minna las Burrasest edasi pealinna poole, on järgmiseks väikeseks rannaks El Pirata. Sellesse randa viivad ainult trepid, seega on lapsevanriga või ratastooliga kohale pääsemine üsna raskendatud. Rannas ei ole valvet ja on must liiv. Kuid selle eest on see vaikne ja kohalike poolt armastatud.

Playa de Montaña Arena

See rand on täielikult peidus ja üsna raskesti ligipääsetav. Küll mitte ametlikult, kuid selles rannas käiakse palju koertega.

Asub rand Maspalomasest Mogani poole minnes. 

Kui teil on soobv maailmaga ühendus katkestada, siis minge sinna randa. Sellesse kohale jõudmine on juba omaette katsumus ning seetõttu ei ole seal ka palju inimesi.

Meeldib see rand enamasti kohalikele.

Playa Patalavaca

Patalavaca rand kuulub Mogani haldusüksusesse. Kui on tõus, siis rand muutub nagu kaheks, mõõna ajal saab vabalt jalutada kogu rannas.

Ranna ääres asuvad kortermajad, mis muudab selle õhustiku nagu linnarannaks. Olemas on ka söögikohti, pood ja ka väike rannabaar.

Playa Aquamarine

See rand asub Patalavaca ja Anfi-Mari vahel. Sinna pääsemiseks peab auto jätma kas Patalavacasse või Anfi-Mari ning jalutada. Rand on väga sobilik väikelastega peredele, sest seal ei ole suuri laineid - asub rand kahe muuli vahel.

Playa Melenara

See on üks suurimaid Telde piirkonnas asuvaid randasid.

Rannas mõne meetri kaugusel ookeanis on suur Neptuni kuju. 

Rannas on peenike must liiv, nädalavahetustel ja riiklikel pühadel vetelpääste valve. Ranna ääres on promenaad, millelt leiate ka söögikohtasid.

Kui saarel on üsna tugev tuul, siis selles rannas on see veel võimsam. Seega tasub enne sinna randa minemist kontrollida.

Gran Canaria legendid

 Gran Canaria legendid

Hundiks moondunud vanaisa (Agaete)

Agaetes inimesed räägivad, et on olemas üks vana mees, kes on nii karvane, et näeb välja nagu valge hunt. Teda hüütakse Vanaisa Hundiks. Kui lapsed valetavad, siis Vanaisa Hunt sööb nad ära. Agaetes on ära söödud üks laps.

Casandra puu (Tejeda)

Kunagi oli Tejedas üks väike tüdruk, kelle nimi oli Casandra. Ta oli nii kole, et nägi välja nagu nõid. Naabrid olid tema pärast hirmul ja ühel päeval sidusid ta männi külge Las Niñas Damis ning põletasid ta elusast peast. Sellest ajast seda puud kutsutakse Casandra puuks. Inimesed on tuulega kuulnud, kuidas tüdruk puu juures nutab.

La Laguna tõrvik (Valleseco)

Lugu juhtus ühe noore mehega, kes elas Zumacalis. Ta käis iga õhtu külastamas on pruuti Madre del Aguas Vallesecos. Ühel pimedal õhtul hakkas tuul üsna valjult puhuma, muutudes tormiks. Poiss murdis ühe tüki ristist, mida kutsuti "Cruz de la Laguna" ja tegi sellest tõrviku, millega ta valgustas oma teed. Kuid just sel hetkel, kui poiss jõudis koju, kukkus ta maha ja suri. Sellest ajast peale on nähtud öösel valgust sellel teel, mida mööda poiss käis. See on sama poiss, kes kaotas oma hinge, sest tegi pattu risti põletades.

Callaos (Santa Lucia de Tirajana)

Üks vana mees elas Sardinas ja tal oli puust kirst, mida ta ei lubanud kellegil puutuda. Millal iganes ta lapsed küsisid, mida ta seal hoiab, vastas vana mees "Callaos (Vaikus). Lapsed, kui ma suren, siis te näete. Kui vana mees suri, lapsed avasid selle kirstu ja olid tõsiselt üllatunud - nad leidsid sealt seest just selle, mida isa neile ütles - vaikuse - sisaldades väikseid kivikesi.

Kummituslik sõjalaager (Agüimes)

Palju aastaid tagasi oli Arinaga mägedes sõjalaager, kus armee käis treenimas. Kui aga sõjaväelased lahkusid, hakkasi seal käima noored armunud, et ennast teiste eest peita. Inimesed, kes on Ariunagas käinud, on kuulnud tunnelites sõjaväelaste hääli. Nad on öeldnud, et hääled kuuluvad sõdurite hingedele, kes sõjas surma said. Nad pidavat ekslema just nendes kohtades, kus on seintesse nende nimed söövitatud.

Päkapiku mütsid (Valsequillo)

Valsequillos elas üks mees, kes käis iga päev oma kitse söötmas. Pimeadas tagasi tulles pidi ta alati mööduma surnuaiast. Iga kord kui ta surnuaiast pimedas möödus, oli tal tunne nagu päkapikk varastaks tema peast mütsi. Ühel päeval otsustas mees minna hommikul surnuaeda ja nägi, et seal ripuvad okstel tema mütsid. Mõnikord paneb pimedus meid tundma asju, mis tegelikkuses ei vasta tõele

Vereimejad (Teror)

Lugu räägib sellest, et kuskil Finca de Osorios kohtuvad võlurid ja nõiad, et tähistada rituaale, mille raames ohverdatakse loomi ja isegi vastsüninuid lapsi. Neid võlureid ja nõidasid kutsutakse vereimejateks. Ohverdusteks kasutati naabrustes olevate külade lapsi ja loomi.

Cruz del Gamonal (San Mateo)

Inimesed räägivad, et San Mateos oli palju karjaseid ja igal karjasel oli oma lammaste karjatamiseks kindel koht. Kuid ühel päeval üks karjastest ajas oma lambad teise karjase maale ja teine kolmanda maale. Lõpuks läksid kolm karjast nii riidu, et peksid üksteist surnust. Iga karjase haual on oma rist ja selleks ongi San Mateos Cruz de Gamonal kolm risti.

Veskikivi (Guia)

Aastaid tagasi oli küla, kus gofio veskis oli veskikivi nii kulunud, et möldril tuli tellida uus. Uus kivi pidi kohale toimetatama vaguniga. Kuid kivi oli nii raske, et vagunrattad paindusid selle raskuse all ja tuli teha peatus Risco de la Aguilillas nende parandamiseks. Paradati rattad väga kiiruga, sest kohale pidi jõutama veel enne hämarat. Kui vagun taas liikvele läks mäest üles, tuli üks ratas alt ära. Vagun läks ümber, veskikivi veeres alla ja purunes. Selle tükid on siiani samas kohas ja seda kohta nimetatakse Millstoneks.

Seakasvataja ja eesel (Mogan)

Ühel päeval oli seakasvataja väga vihane oma eesli peale, kes ei tahtnud edasi liikuda. Seakasvataja jooksis naabermehe juurde ja see ütles, et oled loll ja tema võib panna eesli taas liikuma. Naabrimees tõstis eesli saba üles ja pani sinna alla bensiini. Eesel hakkas nii kiiresti jooksma, et keegi ei saanud teda enam kätte. Kuna seakasvataja oma eeslit enam kätte ei saanud, küsis kuidas ta nüüd eeslile järele jõuab. Naabrimees pani ka talle bensiini samasse kohta ning seakasvataja hakkas väga kiiresti jooksma. Jõudes oma eeslile järele, hüüdis talle. "väljakul näeme".

Nõidade mägi (Telde)

Palju aega tagasi France mäel oli näha nõidasid laulmas, tantsimas ja naermas ümber lõkke. Kuna seal oli väga palju nõidasid, kutsutakse seda kohta praegu nõidade mäeks. Ja lugu räägib järgmist. Kui naine hakkas sünnitama, läks mees mõne naabriga ämmaemandale järele. Tagasi tulid nad kolmekesi üskteise järel rivis, kõige ees mees laternaga, kellel olid käes käärid ristikujuliselt avatult - nõidade peletamiseks. Kui oleks ämmaemand üksi tulnud, oleks nõiad teda rünnanud ning ta ei oleks sünnitajat aidata saanud.

Peo kummitus (Galdar)

Palju aastaid tagasi toimus Galdaris autoavarii Santiago festivali ajal ja surma sai poiss nimega Miguel. Mitmed aastad hiljem saabus Galdari Santiago festivalile väga ilus tüdruk, kes tantsis terve peo ühe poisiga. Peo lõppedes pakkus poiss ennast tüdrukule saatjaks, millega tüdruk nõustus. Kuna nad jalutasid läbi tunneli, hakkas tüdrukul jahe ning poiss pakkus oma jakki talle soojendamiseks öeldes: "Sa võid selle homme tagasi tuua sellel aadressil".Kui tüdruk järgmine päev läks poisi öeldud aadressile, et tagastada jakka, avas ukse naine. Tüdruk selgitas eile juhtunut ja soovis tagastada poisi jaki. Naine küsis, kus nad jalutasid. Tüdruk selgitas nende marsruuti ja teatas, et tunnelis hakkas tal jahe ja seal andis poiss oma jaki. Naine teatas, et see on tema poeg, kes selles tunnelis autoavariis kolma aastat tagasi surma sai. Seejärel läksid nad koos surnuaeda poisi hauale ning hauakivil oleva pilid järgi tundis tüdruk poisi ära. 

Täku aedik (San Bartolome de Tirajana)

Inimesed on rääkinud, et Amuragas oli üks karjane, kes läks Kuubale oma õnne otsima. Kuna ta õnne sealt ei leidnud, kohtus ühe shamaaniga. Viimane andis talle teada, et sinu õnn on sinu enda kodukülas täku aedikus. Mõnikord ei pea sa kuskile kaugele rändama rikkust otsima, see võib olla sinu enda lähedal kodus.

La Laguna Valleseco

 La Laguna Valleseco

Leidsime pika otsimisega saare keskosast sellise imelise järve. Järve kaldal on kohalike piknikupaigad. Seal on peaaegu igal nädalavahetusel kõik piknikukohad välja müüdud, kuid saab ka võtta kaasa oma lina ja sellel mõnusalt lesida ning näksida. Tehakse grilli, olemas ka väike kohvik.

Jalutage mööda erinevaid teid, kindlasti jõuate järve äärde. Selle ääres ja ka järves näete nii parte, kosklaid kui ka hanesid ja kanu-kukkesid. Kahjuks on järv traataiaga piiratud nii et päris vett katsuma ei pääse. Kuid linnud on julged ja tulevad teid kohe tervitama.

Leidsime ka huvitava muskuspardi, kes välimuselt meenutas sinikaelparti. Viimaseid sibas seal samuti ringi

Sõita sinna saab navigaatoriga, sisestage pealkirjas olev kohanimi ja jõuate kohale. Nädalavahetustel võivad olla mõned sissesõiduteed kinni, ärge jätke jonni - otsige üles õige teeots.

Kohviistandus - Cafe Platinium

  Cafe Platinium

Kui olete Agaete piirkonnas, käige kindlasti kohviistanduses. Neid on seal piirkonnas lausa kaks. Olen ise just selles käinud ja jäin igati rahule.

Saate osaleda ekskursioonil, juua kohvi koos kohalike präänikutega. Ekskursioonil osalemine maksab 10 eurot, aga on seda väärt.

Ekskursioon sisaldab kohviistanduses giidiga ringkäiku. Saate teada lisaks peale kohvitaimede ka teistest taimedest, mis kohvi vahel kasvavad. Kui on viljade valmimise aeg, lubatakse neid ka maitsta.

Ringkäigud toimuva inglise, saksa ja hispaania keeles.

Avatud on kohviistandus periooditi erinevalt: talvel 11-17, suvel 11-18

Mirador de Balcon

 Mirador de Balcon

See vapustavalt tore vaateplatvorm asub saare lääneküljel, Tamabada looduspargis. Autoga sinna sõites saate käia ka läheduses olevates linnakestes ja Agaete sadamas (Puerta de las Nieves).

Vaateplatvormilt on väga ilusad vaated nii saarele kui ka ookeanile.

Mõnikord on seal avatud ka väike kohvik, kus saab osta nii külmi jooke kui ka väikseid suupisteid.

Otsige üles draakoni saba. 

Barranco del Toro - hea matk koos kaaslastega

 Barranco del Toro

See matk on kõige parem ette võtta talvisel perioodil, kui on palju vihma. Muul ajal on teie teekonna lõppvaatus üsna kuiv ja ka väike kosk võib olla ainult veenire.

Otsige googlemapsist see punkt üles ja hakake minema. Autoga sinna väga läehdale ei saa, ikkagi tegemist on matkaraja ühe punktiga.

Kõige parem on alustada San Agustinis oleva Gloria Palace hotelli juurest. Sealt saab veel mingi aeg autoga edasi, kuid teel on parklaid kuhu see lõpuks jätta.

Kanjonites, kus matkate võib olla väga halb telefonilevi. 

Matk võtab ühes suunas aega 2-3 tundi. Kui käite veel teel ka teisi punkte külastamas, on retk pikem.

Teel on kitsefarm, veel mägiveekogusid, akvadukte jne.

Enamus matkarajad Gran Canarial on väga hästi tähistatud. 

Saare keskosa ringreis

 Saare keskosa ringreis

Alusta reisi pealinnast, kust võta suund Terori linna. Sellest linnast saad rohkem lugeda eraldi postitusest.

Terori linnast võite võtta suuna Osorio talu juurde (Finca de Osorio). Sinna saab päris lähedale autoga, kuid viuimane väike osa tuleb minna mööda jalgteed. Kui jõuate farmi peamaja juurde, võite seal ringi käia ja vaadata neid ilusaid alleesid. Leiate sealt kastanimetsa, loorberimetsa jäänused, lisaks viljeldakse kartult ja muid juurvilju. Peamajaks on Kanaaride stiilis olev maja, maad talukohal on üle 200 hektari. 

Cuevas de La Audiencia, Temisas

 Temisase koopad

Kellel ei ole veel koobastest ja kanaaride ajaloost tüdimus, käige ära Temisase koobastes. Seal on seiklemist erinevates koobastes. Muidugi pildid, mis sealt saate on vapustavad.

Asuvad need Agüimesi lähedal. Koobastesse jõudmiseks peab ka natuke vaeva nägema ehk päris autoga koobaste juurde ei saa.

Otsi mapsist üles samaninemeline asukoht ja saad täpsed juhised sinna jõudmiseks.

Barranco de las vacas

 Barranco de las vacas ehk eesti keeles lehmade kuristik

Kes tahab olla osa loodusest ja samas tunda selle imelist jõudu, käige ära selles kuristikus.

Teekonna lõpus leiate ajaga tekkinud kuristiku lõhe, millesse paistab ka natuke valgust sisse. Valgel ajal minnes saate imelise elamuse ja mälestuseks kaunid pildid.

Selle leidmine ei ole just kõige kergem, olen isegi ikka ja jälle valesti sõitnud.

Kui aga jõuate kohale, jälgige kaarti, siis peate laskuma mööda kõnniteed kuristikku. Juba teel sõites näete väikest kivist silda, selle alt peate läbi minema, natuke kivide peal ukerdama ja oletegi kohal. See käimine on seda ilu väärt.

Kui vajad abi kohale jõudmiseks, võta julgesti ühendust.

Cueva de la Reina

 Cueva de la Reina (Kuninganna koobas)

Cueva de la Reina on omapärane koobas oma värvivalikute poolest. Lisaks pruunile ja roheliseleseintel on vesi türkiissinine. Selles ilusas vees on võimalik ka supelda. Sellega siiski peab olema ettevatlik. Kuna ookeanis võib olla tõus ja siis jääte hätta, te ei oleks esimene. Nii et enne kui vette lähete, veenduge ohutuses.

Asub see koobas Telde vallas La Garita linnas. 

Koobas on väga populaarne fotograafide seas. Seal saab imelisi pilte nii sellest koopast kui ka tuukase sinna inimesi, kes soovivad, et fotograaf neid pildistaks.

Jiuba selle eripära ja ilu pärast, tasub see koobas ära vaadata.

 

Balneario de Azuaje

«Pärast Buenlugari naabrust ja sillast mööduvasse kuristikku suunduvat rada vasakule, on raviallikad, mille lahustunud rauarikkad veed viisid 19. sajandil spaahotelli ehitamiseni. Azuaje Spa oli Kanaari saarte turismi teerajaja; Jõukad inimesed Põhja-Euroopast tulid sinna, et nautida saare pehmet kliimat ja vete hüvesid, millel on nende hinnangul kõrge raviväärtus.

Teadmised Azuaje vete raviomadustest pärinevad aastast 1860, ehkki 1882. aastal algasid tööd spa hoone ehitamiseks. Pärast Hispaania kodusõja lõppu sattus see autarkilise perioodi ja rahvusvahelise isolatsiooni tõttu kriisi ja jäeti pärast tulekahju kannatamist maha, jäädes lagunenud seisukorda» .

Selle spa ümber levivad mitmed legendid. Ühest neist ka räägin lähemalt.

Räägoitakse, et selle kandi veega sai inimene pärast vetes suplemist terveks naha- ja silmahaigustest. Info levis kiiresti ja kohale saabus inimesi erinevatelt maadelt.

Kui kohalik arst kinnitas selle vee kasulikkust ja terevdamise võimet, hakati ehitama spa hoonet ning turistide arv kasvas veelgi.

Tänasel päeval on seal võimalik jalutada, nautida kaunist loodust ning loomulikult on alles allikavesi. Sellega näo pesemisel saad ravida nii naha- kui ka silmahaiguseid ning sellel on noorendav mõju.

Arco del Coronadero

 Arco del Coronadero (Coronadero kaar)

See võimas 12 miljonit aastat vana kaar asub Juan Grandes. Eraldab see kaar Cañada de la Majadilla algust ja Barranco Hondo kanjonit. 

Kui olete sinna minemas, arvestage, et auto tuleb jätta natuke eemale piirde taha. Avatud on see tööpäevadel kuni 17.00 ja pühade ajal suletud. Kellaaeg on tingtitud sealse tööstuse lahtioleku ajast. Kui olete autoga ja võite tagasi jõuda peale 17.00, siis jätke auto tõkkepuu taha. Vastasel juhul see suletakse kell 17 ja te saate oma auto kätte järgmisel tööpäeval.

Kaare juurde viib väike matkarada. Nende võimsate vaadete ja ilusate piltide tarvis tuleks seal ätra käia.

Kaarele ronimisel olge ettevaatlikud, et ei libiseks. Kui tunnete, et vajate tutrvalisemat teekonda, minge esmalt alla kanjonisse ja tõuske sealt kaarele. Sellel teel on vähem lahtiseid kive ja on natuke turvalisem. 

Atidamana ja Kahina

 

Atidamana ja Kahina

Atidamana skulptuur asub Teroris. See on skulptuur, millega käib kaasas ajalooline legend. Sellest kohe ka lähemalt.

Kunagi elas Gran Canaria saare rikkaimas ja rahvarohkeimas Gáldari kantonis Atidamana. Naine, kes saavutas omal ajal suure kuulsuse oma tarkuse ja suure otsustusvõimega arvamuste avaldamisel. Koos selle oskusega nõu anda paistis ta silma ka selle poolest, et ta oskas tulevikku aimata. 

Koos oma abikaasa, sõdalase Gumidafega ühendas ta sõjaliselt kõik saare olemasolevad territoriaalsed rühmad üheks. Sellest hetkest kuni vallutamiseni valitses tema suguvõsa Kanaarial, nagu meie saart tol ajal kutsuti. 

Kahina legend räägib meile omakorda Magribi juhist ja sõdurist, kes seitsmendal sajandil seisis silmitsi Araabia armeega, et püüda elus hoida oma kultuuri ja esivanemate uskumusi.

Tema tegelik nimi võis olla Dihia või Dahia, kuigi araablased nimetasid teda "Kahinaks", mis nende keeles tähendab "nõia", kuna uskusid, et tal on ennustamisvõimed nagu Atidamana.

Kahe kangelanna vahel on kahtlemata paralleele. Olenemata sellest, kas nad olid tõelised naised või mitte, kanti nende lugusid põlvest põlve edasi suulise pärimuse kaudu.

Akvedukt San Fransisco

 AkveduktSan Fransisco

Kui tahate näha ajaloolist akvedukti ja selle juures ka ringi jalutada, võtke suund Teldesse. Natukese jaulutuskäigu kaugusel Juan Bautista kirikust leiate selle imelise koha. 

Akvedukt on ehitatud niisutusvee suunamiseks Teldesse. See oli veel väga hästi toimiv 19 sajandi lõpus ja 20 sajandi esimesel poolel majandusliku õitsengu ajal Gran Canarial. 

Ehitatud on see akvedukt vulkaanilistest tuhakividest, koosneb kümnest poolringikujulisest kaarest, mida toetavad sambad. 

Gran Canaria põhjaosa

 Gran Canaria põhjaosa 

Alustage sõitu Las Palmasest ja esimene peatus on Arucas. Sellest linnast on võimalik lugeda eraldi postitusest.

Kindlasti tehke seal jalutuskäik ja külastage Arehucase rummitehast.

Arucasest võtke suund Firgasesse. See linn asub Monte Doramase looduspargis. Teel läbite suuri põllumajandusalasid, mille suurimad kultuurid on kartul ja mais ning tehakse ka juustu. 

Firgases tehake väike jalutuskäik kesklinnas, kus on purskkaevud, vana 16 sajandist vesiveski ja veelgi kasutuses. Selles veskis tehakse gofio jahu. Sellest teen eraldi postituse. Veski on vanim Kanaari saartel.

Nüüd võtke suund Moya linnale. Sinna sõit on mööda käänulisi mägiteid, kus näete väga ilusaid vaateid - mägesid, kuristikke, põllumaid. Moya linnakesest on blogis olemas eralid postitus, loe mida seal vaadata.

Moyast sõitke edasi GC-700 teel kuni jõuate Los Tilos de Moyani. Seal on veel säilinud roheline mets, mis enne kattis peaaegu kogu saare põhjaosa. Selle loorberimetsa kohta saate rohkem infot seal asuvast majakesest ja teha ka väikese tiiru (2,1 km).

Sama teed edasi minnes kuni GC-160ga liitumiseni saabute Fontanalesi linna. Seal tehke taas väike jalutuskäik - vanad majad, restoranid ja uus kirik (1974). Siia linna saabuvad pühapäeviti ka kohalikud, et koos nautida maitsvaid toite restoranides. Selle linna lähedal on mujalt saarelt juba hääbunud rändkarjatus veel säilinud. Ehk õnnestub teil seda ka näha ja sellest rohkem kuulda.

Siit edasi sõites jõuate Montana Altani, kus on gofio veski ja mitmeid traditsioonilisi restorane. Casa de Queso leiad just siit lähedalt, kindlasti kes armastab kitse- ja lambajuustu, minge läbi. Kui veab saate maitsta ja kindlasti saate kaasa osta selliseid imemaitsvaid juuste nagu Do Queso de Flor de Guia, Queso de Media Flor de Guia ja Queso de Guia.

Sõitke edasi ja umbes 15 km pärast olete maalt saabunud linna, Guia linna. Jalutage selle slinna sringi, et nautida ilu ja maitsta kondiitriäride tooteid. 

Guia linnas maiustatud, sõitke edasi mööda GC-70 kuni jõuate Cenobio de Valeroni. Selles massiivses pärismaalaste toidusäilitamise labürindis saate ringi jalutada. Kalhuseina on õõnestatud umbes 300 õõnsust, milles hoiti vilja, toitu ja ka väärisesemeid. Ehitati see aborigeenide poolt üle 500 aasta tagasi. Sisse saate lunastades pääsme, mis maksab 3 eurot. Avatud on see turistidele suveperioodil 10-18 ja talveperioodil 10-17.

Kui see suure ajalooväärtusega koht on nähtud, võtke suund Galdarile - vanale pealinnale. Sellest linnast on eraldi juttu Galdari postituses.

Enne kui hakkame tagasi pöörama peame veel külastama Agaete piirkonda. Agaete on alevik, millest on eraldi juttu Agaete postituses.

Agaetest saate lühikese sõiduga või ka jalutades sadamasse Puerto de las Nieves. Ka sellest on juttu Agaete postituses.

Eraldi tasub mainida Maipes de Agaetest. See on üks suurimaid aborigeenide matmispaiku saarel. Siit leiate enam kui 700 hauaga kalmistu, millest mõned hauad on vanemad kui 1300 aastat. Mõne haua kõrgus on lausa 3 m ja läbimõõt 8 m. Saate seal iseseisvalt jalutada või teha seda koos giidiga. Sissepääas on 3 eurot ja avatud suveperioodil 10-18 ning talvel 10-17. 

Nüüd keerame tagasi pealinna poole. Minge mööda GC-2 kiirteed. Siit jõuate pealinna üsna kiiresti. Kui te aga tahate veel näha ja keha kinnitada, tehke seda San Andresis, kus leiate häid restorane. Kui aga on soov natiuke vees sulistada, minge läbi El Puertillo de Bañaderosest, kus on looduslikke basseine ja muidugi ka restorane.

Saare lõunatuur

 Saare lõunatuur

Alustage Maspalomase tuletorni juurest. Siit saad juba jalutada Maspalomase düünidesse võttes sunna ranna ääres Playa del Inglesi poole. Düünid on looduskaitse all ja see on rändlindude pesitsuspaik. Düünides jalutamiseks on juba ette märgistatud rajad - ära astu kõrvale, sellega rikud ökosüsteemi ja võid oma ehmatuseks saada ka kopsaka trahvi. 

Maspalomase majakas andis oma esimese valgusjuhise laevadele 1890 aastal. See on üks Kanaari saarte vanimaid ja kõrgemaid, 60 meetrit. 

Enne siit lahkumist otsi üles Punta Mujeri leiukoht. Seal on selgitavad tekstid mitmes keeles. 

kui Punta Mujer on üle vaadatud, võtke suund Fataga poole. 

Kui kellegil on soov uurida lähemalt aborigeenide eluviisi ja kultuuri, siis võib teel teha peatuse Mundo Aborigeni vabaõhumuuseumis. Sellest muuseumist on juttu eraldi blogipostituses.

Teel mööda GC-60 laskute kuristikku kohta nimega Arteara. Selles väikeses kohas asub palmipuude oaas. Selle kuristiku lääneserva, vaadatuna Arteara majade juurest, kasutasid aborigeenid matmispaikade ehitamiseks. Seda kohta nimetatakse Arteara nekropoliks, mille pikkus on lausa 2 km. Siin on enam kui tuhat matmispaika, mis muust maastikust on eristatav. Kogu nekropoli ümbritseb kivist müür, millest osa on siiani säilinud. 

See on Kanaari saarte suurim aborigeenide kalmistu. Teil võib õnnestuda eristada kuningas Tumuluse matmispaik, kus pööripäeva koidikul päike seda valgustab. Kahjuks nekropoli infopunkt on siiani suletud ja teavitus Covid 19. Loodetavasti see siiski varsti avatakse uuesti ja saab ka sisukamat infot. Jalutada selles saab omapäi, sealt läheb läbi ka matkarada.

Kui võtate suuna Fataga poole, siis teele jääb üks hea Aloe Vera tehasepood. Tasub külastada, kellel on huvi selle imetaimest tehtud kreemide ja muude vastu.

Varsti jõuate maalilisse linnakesse Fataga. Saate linnakeses teha lühikese jalutuskäigu mööda kitsaid tänavaid, leiate siit mõne restorani ja käsitööpoode.

Edasi sõites mööda GC-60 leiate veel ühe palmisalu ja ühe saare vesiveskitest, Cazorla veski. Kõrgus on sellel 12 meetrit, te kindlasti näete seda. Tehke peatus ja uurige lähemalt. Vesiveski 12 meetri kõrgune raam, veski ja möldri kodu on tunnistatud kultuuriväärtuseks. Selle läheduses asub restotran ja saate ka hotelli endale broneerida.

Nüüd suund Tuntesesse. Enne kui hakkate linna jõudma, on ristmikul suur viit - Mirador de San Bartolome, keerake selle suunas. Jõuate vaateplatvormile, kus teie ees laiub imeilus linnake ja näete ka palju kaugemale. On põhjust peatuda, pildistada ja nautida.

Meie järgmine peatus on Tuntes (San Bartolome aborigeenideaegne nimetus). Võtke see aeg ja jalutage Tunteses. Teel olles te ei näe ühtegi viita Tuntesele, viitadel on linnakese praegune nimetus: San Bartolome. Tuntesest võtke suund GC-550 peale, et minna juba ranniku poole. Esimeseks peatuseks on Santa Lucia de Tirajana. Sellest linnast on juttu eraldi blogipostituses. Santa Luciast on pärit mejunje - kodune liköör, mis on valmistatud rummist, meest, sidrunist ja aromaatsetest ürtidest. Selles piirkonnas leiate väga palju oliivipuid. Kui siit on pärit mejunje jook, siis söögi poolest on tuntud mojo maitseainetega marineeritud oliivid. Nii mejunjet kui ka oliive pakuvad kohalikud baarid ja restoranid. 

Edasi pisut sõites, umbes 12 km jõuate La Sorruedasse viiva tee ristumiskohta. Keerake sisse ja leiate palmisalu, tehke peatus ja vaadake selle suure palmisalu ilu. Edasi sõites leiate maagilise koha, mis oli viimane aborigeenide vastupanukoht hispaanlastest vallutajatele 15 sajandil. Jätke auto parklasse ja tehke väike ringkäik. 

Teel sinna on pisike linnake, kus on ka parkla, sõitke sellest edasi ja jõuate teise parklasse. Mäletan, et sinna ei saanud sõita autokaravanidega.

La Fortaleza

Ansiidi kindluses leiate mitmeid ruume, kus on olemas selgitavad sildid ja ka puutetundlik ekraan veelgi lähemalt info saamiseks. Käige see läbi ja saate palju rohkem aimu siin elavatest inimestest.  Ühest suurest ruumist leiate matmiskoopia ja teisest suure eluruumi. 

Edasi Agüimesi poole sõites käige läbi Cuevas del Gigantesest. Edasi liikudes paar kilomeetrit mööda maatees jõuate El Granero de Risco Pintado koopa juurde. On teeviidad, kuid need võivad jääda märkamata. Soovitan kasutada googlemapsi nende leidmiseks.

Cuevas del Gigantes

Granero de Risco Pintada

Nendes kahes tasub käia, imelised vaated maastikule ja ajalooline hõng, millest saate aimu aborigeenide elustiilidest. Esimesel neist on kuni 15 koobast koos, millest kolm on suured - sellest ka selle nimetus. Teisel, Granero de Risco Pintada tippu tasub minna vaatama imelist vaadet ning vaadata vulkaanilisse kivimisse raiutud aita. Kui Mundo Aborigenis on nagu muuseumi tarvis ehitatud koobaselamud, siis siin on autentsed. Saate muuseumist saadud infoga aru, kuidas nende elu tegelikkuses välja nägi.

Jätkates mööga GC-550 sõitmist jõuame imelisse linna nimega Agüimes. Selles linnas on mitmeid restorane, kohvikuid, muuseume ja San Sebastiani kirik. Agüimesi ajaloolises keskuses tasub teha üks jalutuskäik. Kui jätkate peale jalutuskäiku sõitu, siis jõuate järgmisse linna Ingenio. Käige selles linnas jalutamas La Candeleria väljakul, leiate linnast ka kanaari kivide ja käsitöömuuseumi. 

Siit võtke suund juba tagasi, läbides Carrizali, mis oli endise piiskopi Don Diego de Muro elukoht. 1496 aastal. 

Kui selles kohas on käidud, olete juba väga palju tutvunud saare lõunaosaga ja saanud ajaloost palju teadlikumaks. Aeg on minna puhata ja nautida õhtuseid maitseelamusi oma hotellis.

Metsik Gran canaria - saare edela osas olevad looduslikud ja ajaloolised kohad

 Gran Canaria saaretuur edelas

Keda huvitab ajalugu, arheoloogia ja metsikum loodus, soovitan külastada saare edelaosa. Valmis peab olema pikaks autosõiduks kuna seal on emauses mägiteed. Nagu mägiteel ikka, suuremal on eesõigus ja kohates ekskursioonibussi, on neile viisakas teed anda. Väiksem auto tagurdab mägiteel möödasõiduks tehtud laiemasse osasse.

Alguse saab see pikk ja huvitav reis Puerto de Moganist. Juba siin tasub ära käia esimeses huvitavas ajaloolises kohas - Cañada de los gatos. Sellest arheoloogilisest tsoonist leiad infot enne hispaanlaste aega saarel. Selle saareelanike elukoha vanuseks loetakse rohkem kui 1300 aastat. Asub see ookeani ääres ja oli elanikele just õige valik - hea viljakusega maa harimiseks, vesi lähedal, kust hankida kalu toiduks, mägedest voolav vesi, mida kasutati joogiks ja hea kliima. Tänasel päeval on see avatud külastajatele, kellel on huvi ajaloo vastu. Sealt on ka näha sadam. Samuti saab sealt kaljäärsele väiksele matkarajale. Kes tahab panna proovile oma kõrguskartuse, käige läbi.

Avatud on Cañada de los gatos teisipäevast pühapäevani, sissepääs on 4 eurot. 

Cañada de los gatosest võtke suund Mogani poole. Enne Mogani linnakest näete tuuleveskit Molina Quemado, tuntud ka kui Molina de Viento. veski välisläbimõõt on 6,1 m ja sisemine läbimõõt 4,5 m, kõrgus 7 m. Suure tõenäosusega ehitati veski 19 sajandil, kuid täpne aeg on teadmata. 19 sajandi viimastel aastatel põles veski täielikult maha, alles jäid vaid müürid. Legend räägib, et veski pani põlema La Aldela karjane kättemaksuks linnavõimusele. Sellest ajast kannab ka veski nimetust Molina Quemado. 

1997 aasta lõpus algatati veski taastamise projekt, milles osales ka Mogani linnavalitsus. Taastamine algas 1998 aasta maikuus. peale veski taastamist on sellest saanud naabruskonna tõeline sümbol.

Veski juurde on ka paigaldatud valgusfoor, et oleks tagatud turistide ohutu tee ületamine. Veski sees on avatud muuseum, kus saab vaadata veski töökorraldust ning aimu erinevatest saarel kasvatatavatest teraviljadest.

Veski juurest edasi sõites mööda GC-200 teed jõuad sügavamale saare lääneossa. Lääneosas jõuad Lomo de Veneguerasse. Korraks peatudes saad nautida imelist vaadet rannikule ja ümbrusele. Edasi sõites näed põllumajandusmaastikku kuni ooekanini. Siin ei ole turistidele mõeldud hotelle. 

Venegueras saad nautida põliste Gran Canaria elanike elamuid, mis on veel tänagi kasutuses.

Majad selles pisikeses asulas on nagu ehtsas kauboifilmis. Esimene mainimine, mida teatakse on 1865, kus külas elas ainult 3 inimest. Külas jalutades näete kaktuseid, mis on mitme meetri kõrgused. Selles piirkonnas leiab palju põllumajandust, kus kasvatatakse apelsine, avokaadosid ja mangosid. Külast viib ka vanas jõesängis rada rannikule, pikkuseks umbes 8 km. Kui on soov matkata, saab just siit külast võtta suund rannikule ja kokku teeb see matkarajana 16 km. 

Külast leiate ka mõne baari ja restorani keha kinnitamiseks.

Siit edasi sõites jõuate kohta, kus näete värvilisi kaljuseinu. Koha nimi on Los Azulejos de Veneguera. Kindlasti tehke peatus pildistamiseks ja lugege kindlasti selle tekkimise lugu.

Kui olete pildistanud, jätkake sõitu. Jõuate üsna pea Tasartesse. Siin ootavad teid maamajad ja saate ehk ka juustu maitsta. Tasarte järel tehke peatus Tasarticos. Selles väikeses asulas on ainulaadne restoran, kus kindlasti maitske kaheksajalgasid - restoran lubab gastronoomilist üllatust maitseelamustega. 

Jätkates mööda GC-200 jõuate La Aldea kuristiku madalamatesse osadesse, kus kasvatatakse väga palju tomateid. Saagi koristamisel võivad need jõuda ka teie söögilauale Hollandi juur- ja puuvilja kaupomeeste kaudu. 

San Nicolas küla

See on peale sõidu algust üks suurimaid linnu La Aldea de San Nicolas. Siin on nii hotelle kui ka maamaju. See on väga mitmekesine linn, mis on ümbritsetud järskude mäemoodustistega. San Nicolasest leiate mitmeid muuseume, mis elavalt kirjeldavad selle koha ajalugu. Muuseume on kokku 13 ja need on linnaelanike endi loodud: juuksur, äädikapood, tomatipood, maameditsiin, keraamikakeskus, puusepatööstus, gofioveski ja palju muud. Kahjuks osad muuseumid on oma tegevuse lõpetanud, sisse ei pääse ja on üsna räämas. Sellegipoolest tasub need üles otsida, sest nii mõnigi on veel väljast üsna pilku köitev.

Siit minge juba otse ranniku poole La Aldea sadamasse. Vahetult enne kohale jõudmist on Lomo de Casernoese arheoloogiline leiukoht, kus on enne hispaanlaste aja eelsete ehitiste kogum. Ookeani äärde jõudes ootavad teid restoranid, kus enamuses pakutakse selles piirkonnas püütud värskest kalast toite. Tasub proovida. 

Selles sadamas toimub igal aastal 11 septembril suur festival Fiesta del Charco. Väikeses laguunis nimega La Marciega hüpatakse riietega vette, et seal kätega kalu püüda. See on muistsete saareelanike komme hispaaniaeelsel ajal. 

Edasi kulgeb marsruut mööda kitsaid mägiteid, mille ääres näete mitmeid veehoidlaid. Need hoidlad on selle põllumajanduspiirkonna niisutamiseks. Teel on mitmeid vaateplatvorme, kus saate nautida ilusaid vaateid ja teha mälestuseks pilte. Viimane neist on Mirador del Molino, kus saate vaadelda mitmeid veehoidlaid ja akvatukte. 

Kui olete ilusaid vaateid nautinud, sõitke edasi Acusa Seca koobastesse. Koobasmajade juures on olemas ka parkla umbes 6-7 autole. See ei ole väga suur turismimagnet, seega saate mööda radasid jalutada üsna segamatult. Acusa Secas koosneb koobasmajadest ja edasi jalutades leiate ka mägedesse uuristatud koopaid. 

Kui koopad üle vaadatud võtke suund Artenarale. See on saare kõrgeim omavalitsusüksus, 1270 m üle merepinna. sellest piirkonnast leiate palju koopaid, ka selliseid, mille saate bookingu kaudu broneerida.  Umbes 400 m kaugusel Artenara keskusest asub Virgen de la Cuevita. See tasub külastamist ja ka saate infot selle tekkeloost 

Artenara on küll väga väike linnake, kuid seal on mitmeid vaateplatvorme. Leiad rohkem infot Artenara linnakese postitusest.

Järgmiseks peatuseks valige Tejeda. See linnake asub peaaegu Gran Canaria tipus. Sellest linnast leiate nii maahotelli kui ka maamaju, muuseume ja ka ravimtaimede keskuse. Seda piirkonda nimetatakse ka mandlimaastikuks, ka sealne toit on enamuses mandlitega seotud. Otsige üles Dulceria Nublo, saate saare maitsvamaid tooteid mandlitest. 

Tejedast algab tee tagasi alguspunkti poole, kuid natuke teist kaudu kui siia saabusite. Linnast väljumiseks kasutame sama teed GC-60, varsti jõuate Roque Bentayga juurde. Veel edasi sõites peab peatuse tegema traditsioonilises restoranis Ayacata. Peale restorani on järgmiseks peatuseks Las Niñase tamm. Siin saate puhata, olemas on piknikulauad, telkimisplats, lauad ja tualetid.