Lühike ajalugu

 Lühike ajalugu

Kanaari saarte nimetuse tekkimise osas on kaks teooriat.

Esimene teooria kinnitab, et saartel oli palju koeri (canis) ning selle alusel nimetati need koerte saarteks - Kanaaride saared.

Teine teooria väidab, et saared on nimetuse saanud Põhja-Aafrika hõimult (ladina keeles canarii). 

Saarte elanike elu muutus täielikult peale vallutusi. Sellepärast alati mainitakse saarte kombeid ja traditsioone enne ning pärast vallutamist Hispaanlaste poolt.

Arvatakse, et saarte esimesed asukad saabusid Põhja-Aafrikas 5-1 sajandil eKr. teada ei ole, kuidas nad saartele saabusid, kas nad olid ise meresõitjad või toodi nad siia teiste poolt nagu roomlased või foiniiklased.

Vallutajad leidsid saartele saabudes eest üsna hästiorganiseeritud ühiskonna. Põlisrahvaste sotisaalset taset võis määrata soengu, habeme, riietuse ja relvade abil.

Kõigil saartel oli sarnane valitsemisvorm - pealiku otsused olid kõigile kohustuslikud. Tamaranis ehk Canarias (Gran Canaria) oli pealik Guanarteme, Tenerifel aga kutsuti pealikku Mencey. Lisaks haldas iga tsooni aadlik, kes tegutses valitseva pealiku eestkoste all.

Teine saartele iseloomulik tunnus oli territoriaalne jaotus kantoniteks ehk aadlike juhitud aladeks. Enne vallutusi olid saared jaotatud järgmiselt:

Gran Canarial (10): Gáldar, Telde, Agüimes (või Araginez), Tejeda, Aquexata, Agaete, Tamaraceite, Artebirgo, Artiacar ja Arucas.

Tenerifel (9): Anaga, Taoro, Tegueste, Tacoronte, Icode, Daute, Adeje, Abona ja Güimar.

La Palmal (12): Tihuya, Tamanca, Ahenguareme, Tigalate, Tedote, Tenagua, Adeyahamen, Tigaragre, Tagalguen, Tixarafe ja Aceró.

La Gomeras (4): Agana, Orone, Hipalan ja Mulagua.

Fuerteventuras (2): Guise ja Ayose.

Lanzarotel (1) valitses vallutamise ajal kogu saart üks pealik Guadarfia; samamoodi El Hierros (1), mille pealik oli Armiche.

Lisaks oli saartel veel palju ühist. Näiteks kõikide saarte aborigeenid uskusid ja kummardasid kõrgeimat jumalat, kellele nad annetasid et saada kaitset ja head saaki. Saartel praktiseeriti laialdaselt mumifitseerimist. Aasta algas juunikuus, sest sel ajal kogutiu saaki ning selle raames peeti suuri pidustusi.

Õigust mõisteti tavaliselt saare kõrgematel kohtadel. Kohtupidamiseks olid loodud ringikujulised platsid. Hea ülevaate nii õigusemõistmisest kui ka muudest traditsioonidest aborigeenide ajastul saab Mundo Aborigeni muuseumis.

Gran Canaria

Gran Canaria (aborigeenide ajal oli saare nimetus Tamaran) oli jagatud 10 eraldi kantoniks. Sisemiste vastuolude tõttu jäi nendest 10 lõpuks järgi kaks suurt valdust -  Algaldar ja Telde .Agaldari eesotsas oli Gaunache Semidan ja Teldet juhtis Bentagache. Pärast nende surma haldusjaotus muutus ja tervet saart juhtis Thenesor Semidan, Guanche vennapoeg. Seaduslik pärija oli küll tema tütar Arminda, kuid ta oli sel ajal ainult 8 aastane.

Guanchel ja Bentagachel oli õigus kokku kutsuda koosolekuid ja neid juhatada, osalesid õigusmõistmises ja haldasid kogu oma valduse majandust. Juhtimises aitasid neid 6 sõjakaptenit, kelle kohus oli ka juhte nõustada. 

Lisaks oli saarel usujuht Faycan. Nende kohustus oli kinnistada religiooni, läbi viia religioosseid rituaale. Lisaks Faycanile oli religioosses kultuuris oluline osa maguadadel. Nemad olid vahendajad jumaliku ja maise vahel.

Aborigeenide elu

Kanaaride majadnus põhines peamiselt põllumajandusel ja karjakasvatusel, kalapüügil ja vähesel määral ka jahipidamisel. Kariloomadest  kasvatati peamiselt kitsi, lambaid ja sigu. AInukesena Gran Canarial oli majandus sedavõrd arenenud, et toitu ladustati ja sellega ka kaubeldi. Loomadelt saadi liha ja piima, millest valmistati ka juustu, samas kui nahkadest, luudest ja kõõlustest valmistasid nad oma riideid ja tööriistu, nagu konksud, nõelad ning samuti kaelakeed jne. Põliselanikud harrastasid rändkarjatamist, st. loomade üleviimine ühest piirkonnast teise karjamaa leidmiseks. Rannikualadel oli väga oluline ka kalapüük. 

Gran Canarial tootis rohkem toiduaineid, sest siin saarel oli palju vett. Sellel saarel voolas kuristikes ja kanjonites rohkem vett kui naabersaartel. Selle abil sai toiduaineid ladustada kaljudesse spetsiaalselt tehtud aitadesse. 

Aborigeenide kiri oli Liibüa-Berberi (Põhja-Aafrika) päritolu, see on dokumenteeritud kõigil saartel. Kanaari aborigeenide kultuuris torkab silma religiooni ja igapäevaeluga seotud esemete suur mitmekesisus, näiteks iidolid. Ebajumalad on religioossed tegelased, tavaliselt inimese või looma kujul, valmistatud peamiselt savist, kuigi esineb ka kivist. Nende hulgast paistab Gran Canarial silma Tara iidol, millel on mehelikud ja naiselikud omadused ning mida peetakse viljakuse sümboliks. See kuju on Kanaari saarte muuseumis ja seda peetakse Kanaari saarte identiteedi ikooniks.

Teised saarte esinduslikud kultuuriilmingud on gravüürid ja koopamaalingud. Graveeringud olid kiviriistadega tehtud sisselõiked või lõiked kaljusse, maalid aga pintslitega või lihtsalt sõrmedega. Graveeringud ilmusid mägedele, kaljudele ja kuristikele, kohtadele, mis tavaliselt tähistasid hõimude või kantonite piire. Gran Canarial paistavad silma geomeetrilised koopamaalingud, näiteks Cueva Pintada de Gáldaril või need, mis kujutavad selliseid figuure nagu Barranco de Balos Agüimeses.

Üks populaarsemaid Kanaari aborigeenide elemente on pintaderas, väikesed savi- või puidutükid, mida leidus peamiselt Gran Canarial. Nende kuju oli väga varieeruv (ruudukujuline, ristkülikukujuline, kolmnurkne, ringikujuline, rombikujuline jne). Neid kasutati keha või nahkade värvimiseks või pealike pitsatite valmistamiseks.

Riietuseks kasutati peamiselt pilliroogu, palmilehti ja loomanahku. Kasuatti ka ehteid, mida valmistati palmilehtedest, merekarpidest ning aborigeenid kasutasid ka kehamaalinguid.

Põlisasukate religioossed tõekspidamised olid tihedalt seotud loodusega ning selle nähtustega. Nad kummardasid päikest (jumal Magec) ja kuud (jumal Achuguayo) ning viisid läbi rituaale, et kutsuda esile vihma (Achaman, taevajumal ja kõrgeim jumal).

Mõningaid reljeefielemente, nagu mäed ja kaljud, peeti pühaks, kuna need olid jumalatele lähemal ja võimaldas nendega kontakti saada, näiteks Roque Bentayga Gran Canarial, Montaña de Tindaya Fuerteventuras, Roque Idafe La Palmas ja Teide mägi aastal Tenerife.

Praktiseeriti mumifitseerimist, mis seisnes sisikonna kehast eemaldamises, pesemises, päikese käes kuivatamises ja säilimist aitavate looduslike ainetega täitmises. Pärast seda mähiti muumia nahkadesse.

Saarte vallutamine

Saarte vallutamisest ja arengust on tulemas lähiajal eraldi täpsem postitus.